Traditsiooniline lumelaager algas nagu iga teinegi
lumelaager kunagi. Hommikul kohtuti sadamas, pakiti ennast autodesse ja mindi
laevale. Kui aus olla siis umbes kuni kella poole kümneni õhtul ei juhtunudki
vahepeal midagi märkimisväärset. Kuid u kell 21.30 suri üks sõiduvahend tee
peal välja .Nimelt otsustas Caiuse juhitud Peugeot buss edasi sõitmise lõpetada
umbes 150 kilomeetrit enne Ylläst. Meie õnn, et viimase hooga saime väga lähedal
asuvasse valgustatud teeotsa sisse sõita. Kõik aeti autost välja külma kätte ja
noored tehnikud asusid kohe probleemi põhjust välja selgitama. Samal ajal tehti
telefonikõned teistele autodele ja meist mitukümmend kilomeetrit ees olev
Kudrede auto pööras tagasi. Arvasime, et probleem oli õlipuudusest tingitud
veast mootoris ning prognoos ei olnud lootusandev. Täieliku vedamise ja
tutvuste kaudu jõudis peale tunnist ootamist keegi kohalik soomlane oma Opeliga
kohale ning mõned minutid hiljem ka Kudred. Mehaanik sai üsna kiirelt aru, et
probleem polnud õlis, vaid hoopis selles, et diisel on otsas. Soomlase autoga
toodi diislit juurde ja peale täitmist saadi mootor jälle tööle. Asuti kiirelt
uuesti Ylläse poole teele, kuid pikka pidu ei olnud. Peugeot sai sõita vaevalt
2km, kui mootor uuesti töötamast lakkas. Seekord ei vedanud meil asukohaga,
kuna tee, kuhu seisma jäime oli täiesti valgustamata. Bussi lükkamine lähedal
asuvase bussipeatusesse meenutas paljudele märtsis kogetud sarnast olukorda,
kus lükati autosid kilomeetrite viisi lumetormis mäest ülesse. Hädaplaanina kutsuti
tuttav orienteeruja Enn Ylläselt autoga järele, et ta saaks vajadusel vähemalt
inimesed Ylläsele viia. Plaan oli jätta kogu toidukraam autosse ning endaga
kaasa võtta ainult tähtsamad asjad, komplekt trenniriideid ja suusad. Ennu
oodates ja asju ümber pakkides tulid olukorda kaema meist juhuslikult möödunud
kohalikud. Mehaanikutunkedes ja kergelt vintis olekus mehed olid väga pädevad
olukorda lahendama ja nende õpetussõnade ja abiga saime jälle bussi liikuma. Bussiga
tuli sõita kõrgete pööretega madalal kiirusel. Sellist sõidustiili harrastades
jõudsid teelised edasiste viperusteta sihtpunkti kella kolmeks. Algselt oli
planeeritud kohalejõudmine kella poole üheteistkümneks, seega tehniliste
viperuste pärast olime teel ainult neli ja pool tundi kauem. Me aga ei lasknud
ennast vähestest magatud unetundidest heidutada, vaid läksime hommikul kõik
mitmetunnisele suusatreeningule.
Aitäh aitajatele, kaasaelajatele, nõuandjatele ja meie pärast peaaegu närvivapustuse saanud koondise treenerile.
No comments:
Post a Comment